NUKITSAMEES
Tegelased: JUTUSTAJA, ITI, KUSTI, NUKITSAMEES, METSAMOOR, VANAMEES, MÕHK, TÖLPA, LIND, ÖÖKULL, REBANE, HUNT JA KARU.
Jutustaja: „KAKS VÄIKEST INIMEST ON SUURDE METSA EKSINUD.“
Iti: „MINA EI JÕUA ENAM KÄIA!”
Kusti: „ME EI VÕI OMETI METSA JÄÄDA, MIS ÜTLEKSID ISA JA EMA JA VANAISA?”
Jutustaja: „ITI JA KUSTI ISTUVAD KIVI ÄÄRDE MAHA JA PUHKAVAD JALGU.“
Kusti: „ÄRA NUTA, ITI. KÜLLAP ME KOJU SAAME.”
Jutustaja: „KUSTI VÕTAB ITI PEA OMA SÜLLE. VAHEPEAL LÄHEB ILM VEEL PIMEDAMAKS. METS KOHISEB TASA.“
Öökull: „HU-HUUUU! HU-HUUUU!“
Jutustaja: „OTSE NENDE JUURES HAKKAVAD HIILIMA REBANE, HUNT JA KARU. LIND TEEB LASTE ÜMBER MÕNE TIIRU JA KAOB VIIMAKS HOOPIS.“
Öökull: „HU-HUUUU! HU-HUUUU!“
Jutustaja: „KUSTI HÕÕRUB UNISEID SILMI. TA VAATAB KÕRVALE NING NÄEB, ET TEMA KÕRVAL SEISAB KEEGI KÜÜRUS VANAEIT.“
Kusti: „KAS SINA ÜTLESID MIDAGI, VANATÄDI?”
Metsamoor: „MINA, MINA JAH. TÕUSE ÜLES. ÄRATA TÜDRUK. MA JUHATAN TEID KOJU.”
Kusti: „TÕESTI?”
Metsamoor: „ HEA KÜLL, TÕUSKE AGA ÜLES, HAKKAME MINEMA.”
Jutustaja: „METSAMOOR LÄHEB EES, AEG-AJALT ÜLE ÕLA TAGASI VAADATES, KAS LAPSED TEMALE KA TÕESTI JÄRELE TULEVAD.“
Metsamoor: „OLEMEGI KODUS. KASIGE SISSE.”
Jutustaja: „ITI JA KUSTI ON KOHKUNUD. SEE VÕIB KÜLL VANATÄDI KODU OLLA, AGA NENDE KODU EI OLE SEE MITTE.“
Vanamees: „NOH, MOOR, KUST SA NEED KÄTTE SAID?“
Metsamoor: „TÕIN OMALE METSAST LAPSEHOIDJA JA SIGADESÖÖTJA. VAATA, VANAÄTT, MISSUGUSED PRISKED TEISED! ”
Vanamees: „LAS MA VAATAN NEID LIGEMALT.“
Metsamoor: OH, MIS SA NEIST IKKA VAATAD. EKS SA HOMME VALGES NÄE. LAS LÄHEVAD MAGAMA.“
Kusti (sosistab): „ASI ON HALB. OOTAME, KUNI VANAMOOR VANAÄTIGA MAGAMA JÄÄVAD, SIIS JOOKSEME ÄRA.”
Jutustaja: „VARSTI ALGABKI AHJUL VALI NORSKAMINE. SIIS HIILIVAD ITI JA KUSTI UKSE POOLE. ÄKKI KOSTAB VÄLJAST KÕVA MÜDIN.“
Mõhk ja Tölpa: „TEE LAHTI, VANAEIT! TEE LAHTI, VANAEIT!”
Jutustaja: „NEED OLID VANAMOORI POJAD, KES PRAEGU JAHILT KOJU TULID. METSAMOOR RONIB AHJULT MAHA JA AVAB UKSE.“
Mõhk ja Tölpa: „SÜÜA! VANAEIT, ANNA SÜÜA!”
Jutustaja: „METSAMOOR TOOB TOITU, MIDA NÄLJASED SÕNNID ÜLE SERVA KORDAMISI LÖRPIMA HAKKAVAD.“
Mõhk: „TEAD, TÖLPA, MA OLEN NII NÄLJANE, ET VÕIKSIN TERVE HUNDI ÄRA SÜÜA.“
Metsamoor: „MUUD MA EI KUULEGI, KUI: SÜÜA JA SÜÜA. LAISKVORSTID!“
Mõhk: „VEEL! VANAEIT, TOO VEEL KÖRTI! OTSA SAI!”
Tölpa: „HEA OLI KÜLL, AGA OTSA SAI. TOO VEEL!
Mõhk ja Tölpa: „VEEL!“
Metsamoor: „VAIT OLGE! POLE ENAM MIDAGI ANDA. OTSAS KÕIK. KATSUGE, ET MAGAMA SAATE, PÄEVAVARGAD! KOJU EI TOO MIDAGI. KUST MA SELLE SÖÖGI TEILE VÕTAN?”
Mõhk: „MA VISKASIN SINNA NURKA KAKS TETRE.“
Tölpa: „JAA, AGA MIKS SA ISE KOLM PARTI TEE PEAL ÄRA SÕID?“
Mõhk: „TÖLPA VALETAB. MA POLE PARTI NÄINUDKI.“
Metsamoor: „VAIT, SILMAPILK. VÕI MA PEAN TULEMA KARGUGA.“
Mõhk: „TÖLPA, HEIDAME MAGAMA.“
Tölpa: „HEIDAME.“
Jutustaja: „MÕHK JA TÖLPA HAKKAVAD NORSKAMA. LAPSED TÕUSEVAD TASAHILJUKESI ÜLES JA LIIGUVAD UKSE POOLE. VANATAAT PÖÖRAB TEISE KÜLJE JA LÜKKAB KARGU AHJUSERVALT MAHA. MÜRA PEALE ÄRKAB METSAMOOR ÜLES.“
Metsamoor (vihase häälega): „KES SEAL KOLAB? MA KÜSIN: KES SEAL KOLAB?“
Iti: „EI KEEGI.“
Metsamoor: „AHAH, VÕI EI KEEGI! AGA MIS ASJAD SIIS TEIE MUL SIIN OLETE KESK TUBA? KÜLLAP TAHTSITE MUL ÄRA JOOSTA, TIBUKESED.”
Mõhk (unise häälega): „KELLEGA SA TÄNITAD, EIT?
Metsamoor: „SELLEGA, KELLEGA TARVIS ON.“
Tölpa (imestunult): „EI TEA ... MINA NAGU TUNNEKS INIMESE HAISU.”
Metsamoor: „NOH, MIS SIIS, KUI SIIN OLEKSKI MÕNI INIMENE?”
Mõhk: „EI MIDAGI... ÄRA SÖÖKS.”
Metsamoor: „POLE SIIN ÜHTKI INIMEST. JÄÄ MAGAMA, MÕHK.”
Jutustaja: „VARSTI KOIDAB HOMMIK.“
Metsamoor (hüüab): „ÜLES! KATSUGE, ET MAAST ÜLES SAATE.”
Mõhk: „MIS SA MÜKSID?“
Tölpa: „MIS SA MÜKSID?“
Metsamoor: „KAS TE JUBA SAATE METSA VÕI EI. VEDELEVAD SIIN JUST KUI KAKS MAUKI.“
Mõhk ja Tölpa: „AH SINA OLED, VANAEIT! MIS SA MEIST TOGID?“
Metsamoor: „KASIGE METSA! JA VAADAKE, ET TE MULLE PALJU METSLINDUSID TOOTE.“
Mõhk ja Tölpa: „LÄHME!“
Jutustaja: „METSAMOOR AJAB LAPSED ÜLES.“
Vanamees (norskab): „??????“
Metsamoor: „SINA, POISS, TULE VÄLJA, SINU TÖÖ ON VÄLJAS. SEAD TAHAVAD SÜÜA, HAGU JA VETT VAJA TUUA, PEENRAD TAHAVAD KITKUDA. SINA, ITI, VÕI KES SA MUL SIIN OLED, KIIGUTA LAST JA VAATA, ET TA HÄLLIST MAHA EI KUKU.“
Iti (kiigutab): „KUSSU, KUSSU, KUSSU... „
Nukitsamees (nõudvalt): „NÄMM, NÄMM, NÄMM!”
Iti: „EI OLE ENAM NÄMM-NÄMM.“
Nukitsamees: „TIPP-TÄPP! TIPP-TÄPP!“
Iti: „AHAH, SA TAHAD PÕRANDALE. MA KOHE TÕSTAN.“
Iti (kiljatab): „AI, AI! ÄRA KISU JUUKSEID! LASE LAHTI.“
Kusti: „KUI SA SILMAPILK RAHULE EI JÄÄ, SIIS KALLAN SULLE KÜLMA VETT KAELA.“
Jutustaja: „KUSTI ANNAB NUKITSAMEHELE PAAR PLAKSU TAGUMIKU PEALE. NUKITSAMEES HAKKAB VINGUMA JA NÄITAB KUSTILE RUSIKAT.“
Nukitsamees: „ITI NÄMM-NÄMM – ITI PAI! KUSTI ATA-ATA-KUSTI PÄH!“
Kusti: „ANNA TALLE PEKSA, KUI TA EI KUULA.“
Nukitsamees: „KUTI-ATA, ATA! KUTI-PÄH!”
Jutustaja: ÄKKI LENDAB KUSTI LÄHEDALE PEENRALE VÄIKE LIND.“
Linnuke: „SIR-SIR-SIR! SA OLED IKKA SIIN JA KOJU EI MÕTLEGI MINNA.”
Kusti: „MÕTLEN KÜLL AGA EI SAA KUIDAGI PÕGENEMA.”
Lind: „AGA EMA JA ISA OOTAVAD TEID JUBA AMMUGI JA NUTAVAD TIHTI.”
Jutustaja: „KUSTI TAHAKS VEEL MIDAGI KÜSIDA, AGA JUBA ON LIND KADUNUD. ÕUE JOOKSEVAD MÕHK JA TÖLPA.“
Mõhk ja Tölpa (karjuvad): „VAH-VAH-VAH-VANAEIT! MEH-MEH-MEIE... LEI-LEI-LEIDSIME!”
Metsamoor: „MIS TE LEIDSITE?“
Mõhk ja Tölpa: „RAH-RAH-RAHAAUGU.“
Vanamoor (kilkab rõõmust): „MIS? KUS? KUST TE LEIDSITE RAHAAUGU?”
Mõhk ja Tölpa: „SÄH-SÄH-SÄÄLT... MEH-MEH-METSAST.“
Metsamoor (kurjalt): „MIKS TE SIIS ÄRA EI TOONUD?”
Mõhk ja Tölpa: „EI SAANUD. TULE SINA JA LOE SÕNU PEALE.”
Jutustaja: „METSAMOOR JOOKSEB ÜHES POEGADEGA METSA. SIIS TULEB KUSTI TUPPA.“
Kusti: „ITI! ITI, KUS SA OLED? NUKITSAMEES, ÜTLE, KUS ON ITI?“
Nukitsamees: „ ITI SÄÄL. ITI SÄÄL.“
Vanamees: „KES SEAL KÄIB?”
Kusti (kohkunult): „MINA KUSTI.”
Vanamees: „EGA SA EI TEA, KUHU NEED POISID EIDEGA JOOKSID?”
Kusti: „NAD JOOKSID METSA RAHAPADA ÄRA TOOMA. MÕHK JA TÖLPA ON RAHAAUGU LEIDNUD.”
Vanamees: „MES? RAHAAUGU? MA LÄHEN ISE KAH VAATAMA. MA TULEN VARSTI TAGASI. VAADAKE, ET TE LAPSELE LIIGA EI TEE.“
Jutustaja: „VANAMEES KOMBERDAB KAMBRIST VÄLJA NING JOOKSEB METSA POOLE.“
Kusti: „NÜÜD KATSUME, ET SIIT MINEMA SAAME.”
Iti (kohkunult): „AGA KUHU SIIS LAPS JÄÄB?”
Kusti: „LAPS JÄÄB SIIA.”
Iti: „KUIDAS MA TA SIIA ÜKSI, OMAPÄÄD JÄTAN? TA TEEB ENDALE HAIGET. TA ON VEEL VÄGA RUMAL.“
Jutustaja: „ITI SILITAB LAHKUMISEKS NUKITSAMEHE PEAD. SEL SILMAPILGUL LENDAB AKNALE LINNUKE.“
Lind: „RUTTU, RUTTU LAPSED! ”
Kusti: „ME TULEME KOHE.”
Jutustaja: „KUSTI VÕTAB ITI KÄEST KINNI.“
Iti: „AGA KUHU SIIS LAPS JÄÄB?“
Nukitsamees: „ITI! ITI! ITI!“
Kusti: „LAPS JÄÄB SIIA. EGA SIIS OMETI LAST EI VÕI ÜHES VÕTTA.“
Iti: „AGA KUIDAS MA TA SIIA ÜKSI, OMAPÄÄD JÄTAN? TA TEEB ENDALE HAIGET. TA ON VEEL VÄGA RUMAL.“
Kusti: „ JÄTA OMA JUTT, ITI! MEIE PEAME KÕIGE PEALT ISEENESE EEST HOOLITSEMA.“
Iti (kurvalt): „KANGESTI KAHJU ON TEDA SIIA MAHA JÄTTA.”
Iti: „NOH, VAATA NÜÜD ISE, KUSTI, KUIDAS VÕIME TEDA NII MAHA JÄTTA.“
Kusti: „HEA KÜLL, VÕTA ÜHES, KUI TAHAD. AGA KUI KODUS KÜSITAKSE, SIIS PEAD ÜTLEMA, ET SINA TÕID, MITTE MINA.“
Lind: „NOH, LAPSED, KAS TE JUBA MINEMA EI HAKKA? RUTTU, RUTTU! TEE ON PIKEM, KUI ARVATE.“
Kusti: „KUULED, ITI, MISSUGUNE HEA LIND. TA LUBAS MEILE TEED JUHATADA.“
Lind: „TULGE NÜÜD RUTTU! JUHATAN TEID KOJU.“
Kusti: „ ME TULEME KOHE.“
Lind: „SIIT, SIIT LAPSED!“
Jutustaja: „VAENE NUKITSAMEES ON NII VÄSINUD, ET EI JÕUA ENAM JALGU JÄRELE VEDADA. VIIMAKS JÄÄB TA SEISMA, NÄITAB SÕRMEDEGA OMA JALALE.“
Nukitsamees: „PIND! ITI – PIND!”
Iti: „EI OLE JU PINDU. MIS SA VALETAD!“
Lind: „LAPSED, PEITKE ENDID RUTTU KIVI TAHA – TAGAAJAJAD TULEVAD! RUTTU, RUTTU!“
Öökull: „HU-HUUUU! HU-HUUUU!“
Jutustaja: „KÕIGE EES JOOKSEB MÕHK SIIS TÖLPA JA METSAMOOR NING KÕIGE VIIMASENA VANAÄTT.“
Metsamoor: „OI-OI-JAH. JOOKSE KAS VÕI HING VÄLJA, AGA EI KUSKILT OMA TIBATILLU POJUKEST!“
Vanamees: „OH, MINU JALAKESED! KÜLL NEED VEEL TÄNA ALLES VALUTAVAD! AI-AI-AI!“
Metsamoor: „OLEKS SEE POISIKRATT VÕTNUD SELLE ITI JA LÄINUD KUS SEE JA TEINE, KAS MINUL OLEKS NEIST KAHJU OLNUD? AGA MIKS NAD MINU POJUKESE KAASA VÕTSID!“
Jutustaja: „METSAST KOSTAB KAUGENEV SAMMUDE MÜDIN, MIS VARSTI HOOPIS VAIKIB.“
Lind: „NÜÜD, LAPSED, RUTTU ÜLES. KOHE OLEME SELLEST METSAST VÄLJAS. NÜÜD EI SAA NAD MEID KUNAGI KÄTTE, SEST SEDA TEED EI TULE NAD ENAM TAGASI, VAID TEEVAD OTSIDES PIKA RINGI.”
Jutustaja: „KAVAL LIND LENDAB LASTE EES OKSALT OKSALE, AEG-AJALT TERASELT KUULATADES. TAGAAJAJAID POLE ENAM NÄHA.“
Kusti: „OLE TERVE, HEA LINNUKE. ILMA SINUTA OLEKSID NAD MEID KINDLASTI TABANUD.”
Jutustaja: „VARSTI JÕUAVAD LAPSED KOJU. PIKKAMISI HARJUVAD KÕIK MAJAELANIKUD UUE PERELIIKMEGA. NUKITSAMEES SAAB ENDALE NIMEKS ANTS JA LÄHEB JÄRGMISEL PÄEVAL KOOLI.“
